See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus

The Journal of Architecture teemanumber Euroopa arhitektuuri historiograafia asümmeetrilisusest


26.01.2021       Pille Epner
  • cover.jpg

Ilmunud on The Journal of Architecture erinumber „European Peripheries of Architectural Historiography“ (2020, vol. 25, issue 8), mille koostasid Amsterdami Ülikooli dotsent Petra Brouwer ja Eesti Kunstiakadeemia teadur Kristina Jõekalda. Teemanumber vaatleb Euroopa äärealade arhitektuuriajalookirjutust 19. ja 20. sajandil, keskendudes keskuse ja perifeeria vahekorra motiivile, kohaliku ja rahvusliku identiteedi suhtele ning nn kriitilise regionalismi panusele neis diskussioonides.

Koostajate sissejuhatus („Introduction: Architectural Identities of European Peripheries“) käsitleb arhitektuuriajaloo kaanoniloomet ja n-ö keskuste kesksust postkolonialismi ja globaalse perspektiivi kiuste. Kuidas on „keskuse“ ja „perifeeria“ mõisteid ajalooliselt ja eri kontekstides konstrueeritud? Kuigi erinevatel äärealadel on palju ühist, tuleneb see sageli ennemini keskuste jäljendamise ja etteantud narratiividesse mahutumise soovist kui ääremaade omavahelisest kontaktist.

Järgnevas kuues artiklis vaadeldakse teemat Soome, Kreeka, Portugali, Madalmaade ja Šveitsi arhitektuuri historiograafia kaudu, nii keskusi esindavate kui kohalike autorite pilgu läbi. Seejuures esineb n-ö perifeeria kompleksi ka Euroopa geograafilises keskmes asuvatel aladel.

Petra Brouwer („In the Margin of the Canon: Dutch Architecture in the First Architectural Surveys of the Nineteenth Century“) võtab ette hollandi keskaegse ja renessanssarhitektuuri võrdleva analüüsi kohalike ja rahvusvaheliste autorite ülevaateteostes. Anna Ripatti („„This hidden corner of Europe“: Evaluating Medieval Architecture in Nineteenth-Century Finland“) vaatleb kunstiajaloolase Eliel Aspelini katseid soome keskaega sealse rootsi mineviku ja Lääne-Euroopa keskustest lähtuva kunstiajalookaanoni vahel balansseerida. Nikos Magouliotis („French Architects and „églises grecques“: The Discovery of Byzantine Architecture in Greece, 1820s–1840s“) keskendub prantslasest Abel Blouet, André Couchaud jt käsitlustele kreeka bütsantsi arhitektuurist, mida kohalikud autorid toona veel väärtustama ei kippunud.

Viimased kolm artiklit vaatlevad eri kantide pealt Kenneth Framptoni lansseeritud „kriitilise regionalismi“ mõiste mõju eri piirkondade arhitektidele, kriitikutele ja ajaloolastele – selle kahetist loomust nii eneseteadvuse tõstja kui veelgi tugevama marginaliseerijana. Stylianos Giamarelos („Greece, the Modern Margin in the Classical Centre: Seven Points for Critical Regionalism as Historiography“) jätkab kreeka teemaga, tuues diskussiooni keskmesse modernistliku arhitektuuri käsitlused. Ricardo Costa Agarez („A Self-conscious Architectural Historiography: Notes from (Post)modern Portugal“) vaatleb portugali modernismi „unustamist“ ja taasavastamist, eriti Nuno Portase kirjutistes, mis ülepea sealsete sõjajärgsete staararhitektide suureks kirjutamist võimaldas. Irina Davidovici („Constructing „the School of the Ticino“: The Historiography of a New Swiss Architecture, 1975–1990“) keskendub tuntud Lõuna-Šveitsi arhitektuurikoolkonna müüdiloome ja narrativiseerimise eri tahkudele.

Pooled artiklid on ajakirja kodulehel täistekstina kättesaadavad. Vt kogu numbrit https://www.tandfonline.com/toc/rjar20/25/8?nav=tocList.