See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus
"Eesti Teadusfondi uurimistoetus (ETF)" projekt ETF8750
ETF8750 "Juveniilse idiopaatilise artriidi prognoosi määravate tegurite väljaselgitamine ja haigete elukvaliteedi hindamine pikaajalises jälgimisuuringus. (1.01.2011−31.12.2014)", Chris Pruunsild, Tartu Ülikool, Arstiteaduskond.
ETF8750
Juveniilse idiopaatilise artriidi prognoosi määravate tegurite väljaselgitamine ja haigete elukvaliteedi hindamine pikaajalises jälgimisuuringus.
Factors predictable of outcome in juvenile idiopathic arthritis and quality of life in a long-term follow-up study.
1.01.2011
31.12.2014
Teadus- ja arendusprojekt
Eesti Teadusfondi uurimistoetus (ETF)
ETIS klassifikaatorAlamvaldkondCERCS klassifikaatorFrascati Manual’i klassifikaatorProtsent
3. Terviseuuringud3.7. Kliiniline meditsiinB660 Pediaatria 3.2. Kliiniline meditsiin (anestesioloogia, pediaatria, sünnitusabi ja günekoloogia, sisehaigused, kirurgia, stomatoloogia, neuroloogia, psühhiaatria, radioloogia, terapeutika, otorinolarüngoloogia, oftalmoloogia)100,0
AsutusRollPeriood
Tartu Ülikool, Arstiteaduskondkoordinaator01.01.2011−31.12.2014
PerioodSumma
01.01.2011−31.12.201110 200,00 EUR
01.01.2012−31.12.201210 200,00 EUR
01.01.2013−31.12.201310 200,00 EUR
01.01.2014−31.12.201410 200,00 EUR
40 800,00 EUR

Juveniilne idiopaatiline artriit (JIA) on kõige sagedasem lapseea reumaatiline haigus. JIA-l on seitse alatüüpi, mis erinevad üksteisest kliiniliste avalduste, kulu, ravivastuse tekke ja prognoosi poolest. Alates 2000. aastast on haigestumus JIA-sse Eestis oluliselt tõusnud – viimasel viiel aastal on igal aastal diagnoositud vähemalt 150 uut juhtu. Aastatel 1998-2000 Eestis läbiviidud haigestumuse uuringus, milles osales 162 patsienti, oli keskmine haigestumus 21,7 saja tuhande kuni 16-aastase lapse kohta, levimus seisuga 31.12.2000 oli samas vanusegrupis vastavalt 83,7. JIA alatüüpidest esines kõige sagedamini oligoartriiti, järgmisena seronegatiivset polüartriiti. Levimuspäeval oli haigus kestnud keskmiselt 2 aastat ja 4 kuud, olles selleks ajaks muutunud inaktiivseks 19%-l haigetest. Püsivalt vajas ravimeid 52% haigetest. Erinevate uuringute andmetel püsib haigus 40-73% haigetest jätkuvalt aktiivsena täiskasvanu ikka jõudmisel, põhjustades tõsise füüsilise puude ja mõjutades seega oluliselt elukvaliteeti ja töövõimelisust. Eestis ei ole siiani põhjalikult uuritud JIA kulgu ja prognoosi. Selle eesmärgi täitmiseks on vajalik eeskätt kompleksselt uurida haiguse lühiajalist prognoosi (kliinilised ja mitmekülgsed laboratoorsed ning struktuur-funktsionaalsed näitajad ja haiguse kulg kahel esimesel haigusaastal) uutel JIA haigetel. Praktilisest seisukohast on oluline ebasoodsa prognoosi näitajate olemasolul haiguse algul rakendada võimalikult varakult tõhusat ravi hoidmaks ära põletikulise aktiivsuse püsimist ja haiguse levimist. Kompleksselt on planeeritud hinnata pikaajalist prognoosi ka haigestumuse uuringus osalenud haigetel (haigestumisest möödunud 10 aastat). Erinevate prognostiliste näitajate (koos)esinemise alusel on plaanis töötada välja juhised JIA haigete varaseks individualiseeritud käsitlemiseks ja raviks. Ligikaudu 57% haigestumusuuringus osalenud haigetest on vahepeal jõudnud täiskasvanu ikka, seega on võimalik hinnata, mil määral mõjutab lapseeas alanud krooniline haigus patsientide edasist elukvaliteeti ja töövõimet.
Juvenile idiopathic arthritis (JIA) is the most frequent rheumatic disease in childhood. JIA has 7 subtypes, which differ from each other in clinical signs, course, and prognosis. Since 2000, the annual incidence rate of JIA has increased in Estonia; since 2005 at least 150 new cases are diagnosed per year. In a prospective population-based epidemiologic study carried out in 14 counties of Estonia during the years 1998-2000, the mean annual incidence rate was 21,7 per 100 000 children under the age of 16 years. The prevalence rate on the prevalence date – 31.12.2000 – was 83.7 per 100 000. Oligoarthritis was the most frequent subtype, followed by seronegative polyarthritis. On the prevalence date when the disease had lasted for average 2 years and 4 months, the disease had become inactive in 19% of patients. Fifty two percent of patients was still on medications (44.2% of them used disease modifying anti-rheumatic drugs). According to different studies, the disease process is continuously active in approximately 40-73% of JIA patients while entering adulthood, causing severe physical disability and influencing significantly quality of life and working ability. So far the course and prognosis of JIA has not been studied in detail in Estonia. For this purpose we need at first to study the short-term outcome in a complex manner (clinical, variable laboratory and structural-functional markers and course of the disease during the first two years) in newly-diagnosed JIA patients. In the practical point of view it is important in the presence of certain predictive factors of unfavourable prognosis to follow an early aggressive treatment program in order to achieve remission and avoid extending of the disease. Long-term outcome will be examined in the patients from the incidence study (10 years from the disease start) in the same complex manner. On the basis of the presence or absence of different predictive markers, guidelines for the early individual handling and treatment of JIA patients will be worked out. Approximately 57% of the patients have reached adulthood which makes it possible to examine how does the chronic disease with onset in childhood influence the further quality of life and working ability.
2011-2014.a. toimunud juveniilse idiopaatilise artriidi (JIA) lühiajalise prognoosi uuringus osales 80 esmast haiget, kellel uuriti esimese kuue haiguskuu kliinilis-laboratoorsete näitajate seost haiguse kuluga esimesel kahel aastal. Uuringu tulemused on analüüsimisel. Pooltel haigetel hinnati arterite struktuuri ja funktsiooni muutusi haiguse algul ja muutuste korrelatsiooni JIA alatüübi ja põletiku ning ateroskleroosi markeritega. JIA haigetel oli võrrelduna kontrollgrupiga oluliselt kõrgem keskmine müeloperoksidaasi tase ja keskmine arterite sise- ja keskkihi paksus. Adiponektiini tase oli tugevas pöördvõrdelises seoses augmentatsiooni indeksiga. Tulemused viitavad arteriaalse süsteemi struktuuri ja funktsiooni häiretele JIA haigetel juba haiguse varases järgus ja subkliinilise ateroskleroosi arengule. Pikaajalise prognoosi uuringusse hõlmati 46 haiget varasemast (1998-2000 a) haigestumuse uuringust; hinnati haiguse aktiivsust 10 a peale diagnoosimist. Viiteid põletikulise aktiivsuse püsimisele kliiniliselt ja/või radioloogilistes uuringutes esines 61%. Keskmine sRAGE, resistiini ja HMGB1 tase määrati haigete seerumis ja korduvalt 10 aastat peale haiguse diagnoosimist. HMGB1 ja resistiini taseme vahel ilmnes oluline korrelatsioon haiguse algul ja 10 a hiljem. Süsteemse artriidi grupis, mida iseloomustab väljendunud põletikuleid, oli seerumi sRAGE tase haiguse diagnoosimisel madalaim; resistiini tase oli oligoartriidiga võrreldes oluliselt kõrgem. Laieneva oligoartriidiga grupis oli 10 a hiljem sRAGE tase oluliselt madalam kui haiguse algul, viidates kõrgemale põletikulisele aktiivsusele. Resistiini tase haiguse algul korreleerus CRV väärtusega. Haigetel, kellel püsis põletikuline aktiivsus 10 a peale haiguse algust, oli resistiini tase oluliselt kõrgem võrrelduna täielikus remissioonis olevatega, peegeldades põletiku ägedust ja põletikulise aktiivsuse püsimist. HMGB1 seerumi tase korreleerus põletikunäitajatega haiguse algul ja 10 a hiljem, olles kõrgem neil, kellel esines radioloogiline leid 10 a peale haiguse diagnoosimist, mis viitab tõsisemale prognoosile.