See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus
"Muu" projekt P 1-7
P 1-7 "Suurema toiteväärtusega söödakultuuride ja -sortide kasvatamisvõimaluste uurimine (1.01.2003−31.12.2007)", Uno Tamm, Eesti Maaviljeluse Instituut, Eesti Taimekasvatuse Instituut.
P 1-7
Suurema toiteväärtusega söödakultuuride ja -sortide kasvatamisvõimaluste uurimine
The research on cultivation potentiality of different forage cultures and varieties with higher nutritive value
1.01.2003
31.12.2007
Teadus- ja arendusprojekt
Muu
Põllumajanduslikud rakendusuuringud ja arendustegevus aastatel 2004-2008
ETIS klassifikaatorAlamvaldkondCERCS klassifikaatorFrascati Manual’i klassifikaatorProtsent
1. Bio- ja keskkonnateadused1.6. PõllumajandusteadusB225 Taimegeneetika4.1. Põllumajandus, metsandus, kalandus ja nendega seonduvad teadused (agronoomia, loomakasvatus, kalakasvatus, metsakasvatus, aiandus jne.)100,0
AsutusRollPeriood
Eesti Maaviljeluse Instituutkoordinaator01.01.2003−31.12.2007
Eesti Taimekasvatuse Instituutkoordinaator01.01.2003−31.12.2007
AsutusRiikTüüp
Põllumajandusministeerium
PerioodSumma
01.01.2003−31.12.20071 417 440,00 EEK (90 590,93 EUR)
90 590,93 EUR

Töö ülesanne ja eesmärgid: 1. Rohusööda ainevahetuslikku energiasisaldust mõjutavate tegurite määramine erinevatel heintaimede liikidel ja sortidel. 2. Liblikõieliste ja kõrreliste segukülvide kasvatamisel saadud rohusöötade hindamine keemilise koostise ja toiteväärtuse alusel. 3. Erineva koosseisuga ja toiteväärtusega rohusöötade efektiivsuse määramine. Saadud uued teadmised Toiteväärtuse varieerumise põhjuseks heintaimede liikide ja sortide vahel on nende morfoloogilised erinevused ning sellest tulenev taimede erinev keemiline koostis. Liblikõielised on proteiinirikkamad ja madalama raku seinaaine suhtega kui kõrrelised, sellest ka liblikõieliste eelis – kiirem seedetrakti läbivus ja suurem söömus. Liblikõieliste rakuseinad on aga enam lignifeerunud, mis vähendab seeduvust. Kõrrelised on suurema ainevahetusenergia kontsentratsiooniga, eriti varasemates arengufaasides. Optimaalne niiteaeg sõltus liigilisest koosseisust. Niitmise aja erinevus päevade arvus ühe liigi piires oli aastate lõikes 4-6. Ilmastiku mõjul toimunud toiteväärtuse muutusi mõjutavatest faktoritest andis kõige usutavama tulemuse efektiivsete temperatuuride summa, mille mõju oli kõige tugevam kõrrelistele, seejärel lutsernile ja ristikule. Efektiivsete temperatuuride summa suurenemisel 10 kraadi võrra vähenes I niiteajal varase punase ristiku seeduvus 0,33%, lutsernil 0,41% ja kõrrelistel 0,55% võrra. Kõrreliste optimaalne niiteaeg sõltus põhiliselt maikuu temperatuuridest. Liblikõielistele vajalik suurem soojus kogunes maikuus ja juunikuu esimesel poolel. Kuivaine massi juurdekasv oli kõige suurem esimeses niites. Alates teisest niitest vähenes päevane juurdekasv kõikidel liikidel, kuid võrreldes põldtimutiga oli kiirekasvulistel kõrrelistel massi juurdekasv kaks korda suurem. Kiire arenguga kerahein puitus punase ristiku ja lutserni segukülvi esimeses niites ning teises niites muutus selle liigi osatähtsus nii suureks, et rohusööda toiteväärtuse jäi heale rohusöödale kehtestatud kriteeriumist väiksemaks. Liblikõieliste-kõrreliste segukülvides kõrreliste mõõdukas esinemine (25-30%) muutis rohusööda toiteväärtust ja suurendas saaki. Segukülvide saak oli võrreldes puhaskülvidega suurem punasel ristikul 7%, lutsernil 10% ja harilikul nõiahambal 27%. Kõrreliste mõjul vähenes proteiinisisaldus ja seeduvus, kuid tulemus vastas hea rohusööda kriteeriumile kui koristamine toimus optimaalsel ajal. Hilisemal koristamisel toimus kõrreliste mõjul proteiinisisalduse ja ainevahetusenergia oluline vähenemine. Segukülvide optimaalse niitaja määramise täpsuse tagab liigilise koosseisu hindamine. Töötati välja sileeritava rohumassi potentsiaalse sileeruvuse määramise metoodika, mis põhineb rohumahla hermeetilises termokapis kääritamisel ja puhverdusvõime tiitrimisel saadud tulemuste hindamisel. Eesmärk on hinnata haljasmassi sileeruvus enne silotööde algust, et teha silovalmistamise tehnoloogias vajalikke täiendusi ja toota hea kvaliteediga silo Ilmastiku eripära 2006. aasta talvel kinnitas segukülvide eeliseid ja kodumaiste heintaimesortide talvekindlust. Jahedal kevadel külvatud N- väetist ei kasutanud heintaimed otstarbekalt, väetamise efektiivsus oli suurem intensiivse rohukasvu alguses. Hea toiteväärtusega segasilo söötmisel ad libitum kaeti 30 kg päevatoodanguga lehmade energiatarbest 66%, rohusiloga, mis võimaldas ratsiooni tasakaalustamisel vähendada lisasöötade vajadust. Segukülvist saadud rohusilo söötmisel muutus vatsa proteiini bilanss soodsamaks ja söötmise efektiivsus tõusis. Söötmiskatsete tulemused näitasid, et suurema toiteväärtusega rohusöötadega on võimalik kõrgetoodanguliste loomade söödaratsioonides energiavajadus katta 2/3 ulatuses. Kõrreliste 25-30%-line osatähtsus segukülvides on küllaldane, et suurendada saaki, vähendada lamandumist, muuta proteiini bilanss vatsas soodsamaks ning tõsta majanduslikku efektiivsust kuni 17 %.
The study focused on investigating the chemical and botanical compositions and degradation characteristics of the harvested crops, and the effects of plant growth stage and effective temperatures on herbage.The parts of plants that are above the ground have different nutritive values. Leaves have the highest nutritive values. Leaves’ CP concentration declines and ADF and NDF increase slightly with maturity. The highest growth of ADF and NDF, and drop of the digestibility of stems occurs when they stop growing and the secondary xylem is formed (and immediately lignified). Lignification also influenced the amount of dry matter that can be consumed by an animal. Lignification impacts forage nutritive value by decreasing digestible energy concentration and limiting dry matter intake. Because stems contain more lignified structural tissues, the digestibility of stems was generally much less than that of leaves (DDM of leaves 66-76%, stems 47-68%). Depending on the development phase and environmental conditions, maturing of a plant is accompanied by the concentration of biomass in stems. The growth of grasses and their nutritive values depend on the sum of effective temperatures that have accumulated since the beginning of vegetation. There was a strong negative correlation between the nutritive value of the first cut forage and the sum of effective temperatures. The determined functions enable forecasting the change of nutritive value and produce the forage with a higher nutritive value. Legumes-grasses mixed sowings provide for elimination of the rapid degradation of legume protein in the rumen of cattle. Mixed sowings of red clover and grasses provided 7% larger harvest at early cut than did a pure clover sowing. Grasses had a little effect on the nutritive values of red clover-grasses sowings (the first cut at the phase of late bud): ME for clover 10.6-11.0 and for mixtures 10.2-10.8 MJ/kg. Protein content was in pure sowings 17.9% and in mixed sowings 15.7%. Harvesting at the flowering phase reduced the protein content from 15.7% to 9.9% and digestibility from 66% to 59%. Tall fescue, meadow fescue and hybrid ryegrass had more steady vegetation than timothy, and provided for higher nutritive values of mixed sowings during the whole growth period than did cocksfoot. Timothy, hybrid ryegrass, perennial ryegrass, tall fescue and cocksfoot were added to alfalfa mixed sowings. In four years, cultivated alfalfa had in average 11% larger harvest than hybrid alfalfa as the latter has a very small harvest at the third cut. Mixed sowings exceeded the harvests of pure hybrid alfalfa by 11.7% and of cultivated alfalfa 12.3%. The protein content of mixed sowings was more suitable for feeding cattle because the coefficient of nitrogen use is lower and milk carbamide content is higher in the case of higher protein content. Cocksfoot and timothy were unsuitable for mixed sowings with alfalfa: cocksfoot lignified rapidly and timothy had a low aftergrass growth and limited effect in second and third cuts. The feeding experiments of alfalfa and alfalfa-grasses silage were carried out at Juuliku experimental farm (the silage of the first feeding experiment contained no additives, the second contained “Niben”). Mixed silage group produced 30.4 kg of EKM milk and alfalfa silage group 27.7 kg per day. There was no plausible difference in milk protein content, but feeding alfalfa silage increased milk carbamide content over 380 mg/l (280 mg/l for mixed silage). Mixed silage covered 66% of cattle energy needs and 71% of digestible protein requirement, alfalfa silage covered 60% and 72%, respectively. The suitable selection of grasses to the legumes-grasses mixed sowings and their 25-30% content in the mixtures is one possibility to improve forage nutritive value and increase the economic efficiency of the production up to 17%.