Projekti eesmärgiks on mõista, kas, millistes aspektides ja ajaskaalas võib loodusmaastike ulatuslik kuivendamine tuua kaasa sealsete ökosüsteemide pöördumatu funktsionaalse teisenemise. Tiheda avakraavitusega kuivendus on tavaline praktika suurtel aladel peamiselt Euraasias ning enamasti on kaasnenud sellega puidutootmisele orienteeritud metsamajandus; tänapäeval leidub niisugustel aladel aga ka kaitsealasid ja veerežiimi on kohati hakatud ka taastama. Meie projekt käsitleb selles näidissüsteemis 1) ökosüsteemide taastuvuse (resilience) mõõtmise üldisi meetodeid, 2) võimalikku kriitilist kuivendus- ja majandamissurve ulatust, millest alates ökosüsteemide teisenemine muutub pöördumatuks, 3) (modelleerimise kaudu) selliste maastike tulevast dünaamikat ja kaugmõju ümbritsevatele põllumajandusaladele. Oodatav põhitulemus on märgalade veestiku ümberkujundamise maastikumõjude ja nende tagasisidemehhanismide kirjeldus.
This project aims to understand whether, in which aspects, and over which scales, ditching of natural wetland landscapes leads to irreversible changes of ecosystem functioning. Dense ditch networks were established in the 20th century across vast land areas mostly in Eurasia for enhancing timber production; nowadays, these areas increasingly contain also protected areas and are subjected to hydrological restoration. In this setting, we address (1) approaches to measure ecosystem resilience; (2) possible critical extent of draining and production forestry pressure where, once exceeded, the ecosystem transformation becomes irreversible; (3) (through modelling) future dynamics of such landscapes and impacts on surrounding areas. The main expected result is a multi-disciplinary description of landscape-scale influences and feedback mechanisms of hydrological transformation of wetlands.