Taimekoosluste väikeseskaalalist ruumilist struktuuri (nimetatud ka koosluse mustriks) iseloomustavad taimeliikide vahelised mittejuhuslikud seosed. Uuemad teoreetilised arengud viitavad sellele, et taimekoosluse muster kujuneb liigisiseste- ja liikidevaheliste interaktsioonide, keskonna heterogeensuse ja liikide lokaalse leviku tulemusena. Antud töö eesmärgiks on uurida taimekoosluse regeneratsiooniprotsesse, et mõista mehhanisme (n: konkurents, fassilitatsioon, mükoriisne sümbioos, füüsilise keskkonna varieeruvus) mis tingivad nähtavat väikeseskaalalist koosluse mustrit ning selgitada koosluse regeneratsiooni rolli, spetsiifiliselt seemnelise ja vegetatiivse uuenemise osatähtsust taimekoosluste ruumilise struktuuri kujundamisel. Püstitame hüpoteesi, et seemnelise ja klonaalse uuenemise vaheline tasakaal määrab ruumiliselt mitmekesise taimekoosluse heterogeenses keskkonnas kuid seda mustrit kujundav mehhanism on teadmata.
Püstitame neli tööhüpoteesi:
H1. Enamus regeneratsiooniprotsesse on vegetatiivsed. Seemneline uuenemine leiab eelistatult aset hõredamas taimestikus, kus konkurents on eeldatavasti väiksem.
H2. Vegetatiivne uuenemine toimub eelistatult kõrgema ressursitasemega keskkonnas. Seemneline uuenemine toimub elistatult madalama ressursitasemega keskkonnas.
H3. Seemnete vähesus limiteerib uuenemist suhteliselt olulisemalt madalama ressursitasemega keskkonnas, sobiva elupaiga vähesus aga suhteliselt olulisemalt kõrgema ressursitasemega keskkonnas. Me eeldame, et algne idanemine on viljakamas keskkonnas suurem aga tänu intensiivsemale konkurentsile on ka suremus suurem.
H4. Idandite edukus (ellujäämus) on positiivses sõltuvuses AM sümbioosi olemasolust madalama ressursitasemega keskkonnas. Tänu konkurentsi survele kõrgema ressursitasemega keskkonnas kaotab AM positiivne mõju idanditele oma tähtsuse.
Esitatud hüpoteeside looduses paikapidavuse kontrollimiseks on plaanis sooritada rida mensuratiivseid ja manipulatiivseid eksperimente.
Small-scale spatial structure of plant communities (also called community pattern) is characterized by nonrandom associations of plant species. Recent theoretical developments indicate that spatial structure in plant communities arises as an outcome of intra- and interspecific competition, environmental heterogeneity, and localized dispersal. Current project aims to describe the regeneration processes in plant community, to understand the mechanisms (ecological interactions like competition, facilitation, mycorrhizal symbiosis, environmental variability) behind the observed small-scale vegetation pattern and to elucidate the role of community regeneration in determining the spatial structure of plant communities. We hypothesize that the balance between seed and clonal recruitment in heterogeneous environments is the main determinant of observed spatially diverse vegetation pattern, but the mechanisms behind the patterns remain mostly unknown.
In particular, we shall focus on the four working hypotheses
H1. Most of the plant regeneration is via vegetative regeneration, while regeneration from seeds will take place preferably in sparsely vegetated patches, where the competition is expected to be weaker.
H2. Vegetative regeneration will take place preferably in patches with high nutrient conditions, while significantly more events of seedling establishment will take place in low nutrient patches.
H3. In regard to regeneration from seeds, seed limitation is relatively more important in nutrient low patches and microsite limitation in nutrient rich patches. Although we expect that the initial seedling emergence will be higher in nutrient rich patches, we also expect higher mortality of seedlings there due to root competition.
H4. Seedling establishment in low nutrient patches is critically dependent on the presence of AM symbiosis, while in nutrient rich patches, the positive effect of mycorrhiza is not enough to overcome competitive pressure.
For controlling these hypotheses in the nature, series of mensurative and manipulative experiments are planned.